Kuidas me baikalit vallutasime

 

(Tegemist on pildiga läbi Taivu silmade ja teiste seisukohad ei pruugi siinkohal ühtida Taivu omaga)

 

 

 Kui rong oli ette sõitnud, olime ennast kenasti Balti jaama perroonil seljakottide ja varustusega sisse seadnud. Oli saatjaid ja pisaraid ning ei puudunud ka kassikuse hais.Nimelt, Talpase kass oli hüvastijätuks tema püksid täis urineerinud ning nüüd need haisesid nii hullusti, et Marekul silmad vesiseks võttis. Lahendus oli kiire tulema- pükste vahetus kohapeal, kilekott ja Aadu emale koju pessu.


Oli aeg astuda rongi- piletite ja nägude kontroll passi alusel ning seadsimegi ennast mugavalt sisse Tallinn-Moskva reisirongi pehmetel toolidel ühisvagunis. Jälle palavus- mitte midagi pole aastaga muutunud! Vagunisaatja arvab, et kõigil on külm ning on ilmselt juba paar tundi ennem rongi väljumist küttesüsteemi ahjukolde pilgeni kivisütt täis laadinud ja põlema pistnud. Kivisöe põlemise lehk tekitab küll hea ja sooja tunde, noh et matk on kohe algamas, kuid kinniste akendega vagunis ei ole see mitte kõige parem tunne. Temperatuur oli tõusnud 27 soojakraadini.


Rong sõidab. Savisaare toetaja- parimates aastates vene baba- kirus meid ja meie kotte ning loomulikult ei saanud ta ka mainimata jätta Ansipit, kes kõikides maailma ja rongi puudutavates hädades süüdi on. Õiendame vastu-veel on võimalik seda teha, sest asume siiski Eesti vabariigi territooriumil ja meil on õigus ilma karistatud saamata Ansipit toetada.
Arutame maailma asju. Rong on juba hoo sisse saanud ning liigume hirmsa kiirusega Jäneda-Tapa joonel. Tuju võtab vedu ning limpsime õlli ning krõbistame kana koiba, mis Leedust toodud ja Ülu küpsetatud. Aadu ema oli valmistanud meile veel täidetud singirulle, mis "vanakale" hea peale ampsata olid. Veel oli kehakinnitamiseks erinevaid pirukaid ja muid maitsvaid suupisteid. Ilus oli!


Täidame venemaale sissesõidu ankeete. Totaalne lollus, mida ennem venemaale sisenemist tegema peab. Täiesti mõtetu kahepoolne lipik, milles pead ära näitama koha kuhu lähed, küllakutsuja-meil täiesti tundmatu ettevõte, kes meie hea käitumise eest vastutama peaks- ja allkiri. Vene piiril korjab naispiirivalvur selle ära ja pistab kägardades koti põhja, kust see rändab ilmselgelt prügikasti. Selle tähtsa lipiku teine pool tasub alles jätta, kuna tagasi tulles tahavad nad seda näha ning uuesti sellega oma prügikastide täituvuse normi täita.
 

Siseneme piiritsooni.Vagunisaatja, kes Tallinnas veel natukenegi eesti keelt mõistis on muutunud umbkeelseks ja annab karmilt käsklusi pagasiluukide avamiseks ja üldse korralikult käitumiseks sulaselges vene keeles- totaalse muutumise eri. Siseneb Eesti piirivalve- noh saab aru mida räägivad, kuid elementaarsest viisakusest jääb palju puudu. Meil kõik korras.Teistel vagunis viibijatel ilmselt ka, kuna kedagi kaas ei viida. Saabub toll-midagi ei juhtu.45 minuti pärast oleme taas liikvel ja läheneme vene piirile. Hinges väike ärevus, pole küll põhjust, kuid siiski- ei tea mis neile pähe võib lüüa. Pealegi on neil pilotkad ilmselt ka pähe kinni löödud u 100 mm naelaga (mida ei tohiks tegelikult nii kaua sisse lüüa), kuna selliselt neid suuri ja koledaid pilaotkasid kuklas kanda ei ole võimalik isegi suurima tahtejõuga. Tulidki- mees ja naine. Midagi eriti ei küsi, rebivad vaid sissesõidu lipikuid pooleks, kontrollivad viisasid ja passe ning õiendavad vagunisaatjaga kuna miski number ei klapi reisijate nimekirjas. Tsoonidesse sissesõidul olime unustanud ühe tähtsa asjaolu- ennem salaaladele sisenemist unustasime külastada kohalikku kempsu. Nimelt, see asutus on kinni üle kahe tunni ning kui olete tarbinud mõnuga kesvamärjukest ja sinna juurde kuuluvaid muid vedelikke, võivad need kaks tundi saada teile piinarikkamateks kaheks tunniks elus. Seisu aeg tühjendamist ei toimu! Hea, kui kohaltki liikuda saad.Olge mureta, saime siiski asjad joonde. Märkida tasub, et ennem Moskvat tasub nautida rongi peldikut, kuna venemaal prillauaga kultuurset vetsu sa enam ei näe!Seega- elagu Pruuli ja tema vetsud!
 

Taas sõidame. Avastasime, et restoran vagunis on müügil eesti valuutat ehk kinkepakendis "vanakest" erakordselt soodsa hinnaga- 85 eeku tükist. Lätlane „Janno“ eraldab suurema hulga kroone, et varud saaksid korralikult täiendatud. Maif ja Ülu käivad ära- tulemus positiivne.
Ikka sõidame. 03.30 vajuvad viimasedki silmapaarid kinni. Reisipalavik ei lase korralikult magada. Matkamehed ärkavad vaikselt ja kergelt nagu kevadised kärbsed esimeste päikesekiirtega ja hakkavad mõnusalt sumisema. Avatakse allesjäänud „tulekustuteid“ plekkpurkides ja alustatakse unenägude jutustamist. Päris naljakas.
 

07.00 hakkavad Moskva eeslinnad akendest mööduma. Arhitektuur on hämmastav!Postmodernism segatud kõrgkultuurilise ürgajastuga ja lisaks veel natukene sisnist.Lahe!

 

Jätame hüvasti vagunisaatjaga- Tere Moskva, siit me tuleme!


Perroon. Vastuvõtukomisjonis on Zuk, Mõsh ja Artjom, hiljem liitub Moskva estofiilide ridadesse ka Ljoha. Lahedad sellid! Ega siis me isegi kehvemad olnud- juba kõige ilusamad, targemad- eks hommik oli ka juba päris hiline u 10.00. Selle ajaga suudab juba palju ära teha.

Nälg, suur nälg on kallal. Lätlane läheb „kalale“ ja naaseb tosina shuma-ga. See on selline asi- lavashi peale pannakse lusikaga miskit valget kastet, siis riivitud kapsas ja porgand ja kurk. Nende peale kebabi ribad ning maitsestatakse misku punase kastmega. Lavash keeratakse kokku ja head isu! On ikka hea küll! tegime veel ühe ringi Taivu nõudmisel. 


Vahetame Zuki abiga vautsherid piletite vastu. Vene ime- seda toimingut teeme masinas ja elektrooniliselt. Zuk sõimab masinat- ainult neli piletit saab korraga registreerida ja printida. Zuk on ikka tema ise. Rahvusvahelised "kiidusõnad" lendavad igas ilmakaares- see on rahustav!
 

Marek läheb meeste ja estofiilidega varusid täiendama. Tulidki- kuus kasti õlut ning miskit näksida ka.

Siirdume perroonile oma vagunit otsima. Vaguni leidsimie ja kohe sattusime ka vagunisaatjate sõimusõnade rahe alla- mis te siin teha tahate selle õlle kogusega jne. Krt sõita ju ka omajagu! Ikka neli ööd tuleb rongis magama minna, rääkimata päevadest, mis tuleb üleval olla! Vagunisaatjad taltuvad Ljoha manitsuste peale, et tegu on siiski innostrantsõtega ja üldse tuleb meisse hästi ning lugupidavalt suhtuda. Vagunisaatjad naeratavad. Anname neile shokolaadi. Jälle naeratavad. Platskaart vagun sobib meile. Kohad on taga otsas peldiku kõrval, et kaugele minna ei oleks.Palav on ka, kuid aken on lukust lahti unustatud ja seega saame seda avada siis, kui seda soovime. See on midagi uut. Hiljem selgub, et aken ei käigi enam amortisatsiooni tõttu kinni ja hea, et üldse ees püsib! 


Vagunisaatjad- Rongi koosseisu kuuluva konkreetse vaguni eest vastutavad. Kutsutakse ahviks ja abiahviks, seda siis, kui tegu on ülbete ja oma tööd mittearmastavate inimestega. Enda omade kohta seisukoht veel puudus. Vagunisaatjate ülesandeks on rongis korda pidada, koristada, kõvasti kütta ning üldse inimestele igati abiks olla. Meie vagunisaatjateks olid kaks täiesti erineva rahvusliku ja väljanägemusliku olekuga, kuid ühte keelt rääkiva u kahekümne viie aastaste tütarlastega. Pealikuks burjaadi sugemetega ja tema abiks lihtsalt kena vene keelt kõnelev tütarlaps. Tegelikult olid nad ikka kenad!
 

Rong alustab teekonda. Viibimine Moskva pinnal jääb lühikeseks- kolm tundi. Tankisime selle ajaga ennast mõnusalt head ja parimat täis. Mõnus oli olla! Hea, et kohalolek pikemaks ei kujunenud nagu eelmisel aastal, kui kaheteist tunniga suutsime 50% eelarvest „kuskile“ Kruskasse või Seff poovarisse jätta ning Tsharli inglitena metroosse siseneda.

 

Kuulus Burjaat:

Hambo-lama Munko Tsõbikov (1908-1992)
Hambo-lama Munko Tsõbikov on syndinud 1908 .a Burjaatias Eravninski aimakis Turhul ulussis. Ta on kuulsamaid laamasid kes sealt kandist on pärit. Noor burjaat alustas enda mungateed 1921 Egetuiski kloostris ja kummaline on fakt et Munko laama oli ka viimane laama kes 1937 aastal lukustas Egetuiski datsani uksed enda järel,kui ta tšekistide poolt ära viid vangilaagrisse.Elab siiani kõigi südames!

 

Kuulus venelane:

Vladimir Iljitš Lenin (õieti Uljanov; vene keeles Владимир Ильич Ульянов (Ленин); 22. aprill (vkj 10. aprill) 1870 – 21. jaanuar 1924) oli Venemaa bolševike juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, NSVL esimene valitsusjuht ja leninismi rajaja.
Vladimir Uljanov sündis Simbirskis. Isa Ilja Nikolajevitš Uljanov, päritolult kalmõkk, töötas rahvakoolide inspektorina. Tänu tööalasele edukusele sai ta pärusaadliku tiitli, seega oli see ka tema pojal Vladimiril. 1886 suri Vladimiri isa ootamatult. Vladimiri emapoolne vanaisa oli juudi rahvusest, vene õigeusu vastuvõtnud Israel Blank[1], vanaema aga rootsi-saksa suguvõsast Anna Grosshopf.
Aastal 1887 mõisteti Vladimiri vanem vend Aleksandr surma süüdistatuna vandenõus Venemaa keisri Aleksander III mõrvamiseks. Detsembris 1887 heideti Vladimir üliõpilasrahutustes osalemise tõttu Kaasani ülikoolist välja.Seega- kohalik pätt!

 

Rong sõidab. Pakkide paigutamine vööri (noh nagu Tättvere ja Mattvere KAHEKESI reisil teevad) võttis aega. Uutele olijatele tuli selgeks teha fakt, et seekord ei tööta koostegutsemise vaim! Kaks inimest korraga! Marek pidi seda korduvalt meelde tuletama. Muidu on Marek täitsa tore mees. Pakid vööris ning peakohal, olime valmis teekonda jätkama. Neli ööd magama minna rongis ja need loendamatud päevad üleval olla.... see on seiklus platskaart vagunis!

 

Moskva arhidektuur on jäänud meist maha. Emotsioonid ning tuju hakkavad tõusma. Ei mäleta, kas shampust võtsime (ilmselt võtsime, sest pudeleid teisel päeval nägin), kuid pokaaliga ma miilitsale vahele jäin. Siinkohal aitas mind minu vana ja ammune tuttav käitumine- ole miilitsa vastu aus!

 

Ausus miilitsa vastu. Venemaal ei ole rongis lubatud tarba jooke, mille kraadid ületavad 15. Igaks juhuks ei ole mõtet tarbida ka jooke, millle kraadid jäävad vahemikku 15-0. Ära mingil juhul tarbi neid miilitsa nähes. Tulemus- nuusutavad ja teevad sinust oina igal juhul (minuga juhtus see 2009 a Kandalaksha rongis, mida kirjeldan hiljem)! Samuti ära satu vaimustusse vanamutist, kes iga tunni järel sinust vaevaliselt ja kiunudes müüda liigub, lükates enda ees ajahamba poolt puretud käru. Käru sisu on ahvatlev sulle, kuid mitte miilitsale. Vastuolu- müüa ja osta võid, kuid kui oled innostrannets siis vaata ette! Seega, vala viin ja õlu läbipaistmatusse kruusi (ülu ja mareku mittepidavad) ja võta sealt rüübet.

 

Tulgu või miilits. Eellugu-tavaliselt on Talpas naelutatud aknaalusesse kohta. Kuid, kui jama oodata, on tal soodumus sattuda millegipärast selle keskmesse. Miilits tuligi. Talpas on ennast palavuse jms tõttu sättinud istuma vastasakna alla. Vaatab aknast välja ja plastikust pokaal -aadu oma ja kuidas see küll Taivu kätte sattus ei tea- lauaplaadil. Siseneb miilits. Vaatavad ringi. Küsivad- matkate jah...tore jah...mida Talpas joob... ine. Talpas on selliste küsimuste peale juba karastunud matkamees ning mitmeidki kordi vale või isegi õige vastuse peale miilitsate poolt kaasa viidud. Nimelt, seekord oli pokaalis estofiilide poolt kaas pandud seedriseemnete viin, mis maitses nagu... seeder ja värvuselt oli nagu... – viina tead- hoopis teistsugune. Niisiis, Talpas ja Miilits- 0-1 skooriga. Taivu vastas küsimusele- mida joome- stoilise ja temale omase rahuga, et TINKTUURI. Miilits teatas, et Tinktuuri võib ja jätkas oma teekonda. Skoor: Talpas-Miilits 1-1. Ilmselt on kogu venemaa miilits nii harimatu, et ei tea mis tinktuur on ja millest see tehtud on.

 

Tinktuur. vedel preparaat, mida valmistatakse taim- või loomdroogist toimeainete ekstraheerimise teel. Ekstraheeritava vedelikuna kasutatakse kõige sagedamini alkoholi, vahel ka alkoholi ja vee segu või alkoholi ja eetri segu. Loll miilits, kes sellist elementaarset asja ei tea.


Lõunasöögi aeg. Tingimata peab rongisõidu aeg külastama restoranvagunit. See kuulub iga korraliku rongi koosseisu- soovitan ainult tutvuda. Et hinnad on seal kõrged ja rahvas vaene, siis käib igas peatuses kohalike baabuškate eestvedamisel korralik bisnis. Pakutavas sortimendis on kõike, mis hamba all ei karju. Alates suitsutatud tuurast ja gorbuušast kuni „värskete“ jõhvikateni“, vihikutest, kaustikutest ja raamatutest rääkimata. Palju soodsam on babade käest söögipoolist hankida, kui restoranis einestada ja õlut limpsida. Ennem pead endale selgeks tegema, kui kaua rong peatuses seisab. Pikemate peatuste puhul on võimalus külastada ka kaubanduskeskusteks nimetatavaid kohaliku perrooni putkasid või lausa 200 m raaadiuses olevaid müügikohti. Seal on reeglina kogu kaup odavam ning ka värskem- selles pead alati eriti hoolikas olema. Ostsin baba käest peale muu toiduainete ka keefiri, mille säilivusaeg oli lõppenud juba 2 nädalat tagasi, ning mis järgmisel hommikul kohalikust peldiku kraanikausist alla voolas (seda küll juba minu kõhust väljudes suu kaudu). Kuid vaatamata eelpool kirjeldatud olukorrale otsustasime siiski suppi restoranis süüa ja ka  õlut lõunaks mekkida. Supiks pakutakse küüslauguga tugevalt ülemaitsestatud rasvast vedelikku, mille nimi võib olla borsh, seljanka ning kalasupp. Maitselt on need sarnased ning ühe kruusitäie eest pead välja käima 180 rbl-i e u 65 kr. Õlu on korralik. Meie lemmikuks kujune Türgi päritolu EFFES märjuke- seda oli võimalik pudelisse villituna saada.  Makasab 80-85 rbl-i e u 35 kr. Restoranvagun on reeglina kõrgete hindade tõttu tühi ja seega on vahelduseks siiski tore seal miljöövahetust nautimas käia.

 


Rahvaste sõprus. Rongisõidu üheks lahutamatuks osaks, eriti siis, kui oled ennast sisse seadnud platskaart vagunis, on suhtlemine ja sõprussidemete loomine kõrval boksides istuvate ja magavate endiste vennasrahvaste esindajatega. Seltskond on kirev! Vagunis võid kohata toredaid ja lõbusaid matkaselle, kibestunud venemaa kodanikke, kelle iidoliks on ilmselt Zirinovski kui ka Burjaate ja Marisid ning kindlasti ka hordide viisi Hiinlasi. Hiinlaste status ko venemaal ei ole ka eriti kiita, kuna nende sisseränne on olnud märkimisväärne ning ohustab juba majandus/poliitilist olukorda teatud piirkondades.


Päevad mööduvad kiirelt siis, kui oled ise aktiivne ning ei lase ennast millesti häirida. Meie olime omas sõiduvees! Nende päevade jooksul sai toredalt pidutsetud- nii palju, kui see rongis võimalik on- sai õhtute saabudes üles võetud laul, leiutatud uued tantsusammud noorte tantsuopeole ning muidugi sinna juurde kesvamärjukest ning vahele natukene kangematki kraami manustatud.


Kindlasti kuulub hea ajaviitmise hulka ka kohalike rongisõitjate küsimustele vastamine eluolu kohta Eestimaal. Küsimused jäävad enamasti primitiivselt heatahtlikeks nagu see on olnud juba ammustest aegadest- palju viin maksab, palju palka saab, kas peab tööd ka tegema või elate sellepärast nii hästi, et olete Soome naabrid jne. Samas peab tõdema, et pahatahtlikkust sealt ei paistnud ning tunda ka ei olnud. Halvad ja provokatiivsed küsimused saad ennetada sellega, kui ennem sügavamasse diskussiooni laskumist ütled kultusstaatuse saanud lause- oleme siin hea tahtega ja meie poliitikat endaga kaasa ei toonud. Selle peale küsivad kohalikud, et miks me siis siia tulime? Vastus on ju aus, kui ütled, et oleme Venemaal juba palju käinud ning avastame üha uusi ja uusi ilusaid paiku mida teistele soovitada. Vot siis oled oma mees! Antakse kala mekkida, pakutakse jooki ja aetakse niisama sõbralikku juttu.


Esineb ka ebameeldivat elementi. Kui olin parasjagu minemas vaatama, et milline oleks järgmine jaam, kus saaks varusid täiendada, peatas mind üks provva. Tema kõrval mees ja üleval naril magas nooremapoolne üliõpilane. Pahandasid- et mis siin teeme, miks Eestis ei ole ja üldse- vene ajal andsid nemad kõik meile ära, et saaksime hästi elada. Nüüd, kui neil elu kehv on, peame meie nüüd neile kõik tagasi andma. Ja üldse hea, et gaasitoru ning transiit meist mööda läheb, et see surub meid põlvili. Selgitsin siis, et transiit annab ainult tühise protsendi eelarvest ja nad on üldse asjadest valesti aru saanud. Kui neil enam midagi öelda ei olnud siis põrutasid sellise pirni, et hakka või kartma- AGA MIKS TE SELLE ALJOSHA MAHA VÕTSITE? Peale sellist rünnakut astus minu kaitseks välja üleval naril vaikselt diskussiooni pealt kuulanud ja ilmselt haritud noor üliõpilane. Tulevane haritlane teatas, et mis te inimesest solvate? Tema siin hea tahtega ja üldsegi olevat minul õigus! Naftat ei tuleks välja vedada vaid selles produkt teha. Samas esitas ta härra ja provva negatiividele küsimuse- mis saab siis, kui venemaal tooraine otsa saab? Mis siis tegema hakkame? Vot see pani nad mõtlema. Mõtlesid natuke ja teatasid- oleks pidanud selle Soome ikka omal ajal ära võtma! Elaksime praegu nagu soomlased- hästi! Sa püha kekko!!!! Kus on selliste inimeste mõttemaailm pärit- ilmselt kuskilt ostetud. Informatsiooni hankimiseks peatuste aegade kohta venis mul ühe tunni pikkuseks.

 

Venemaa pikamaarongid peavad muide väga täpselt sõidugraafikust kinni. Linnadevaheline liiklus käib aga Moskva aja järgi. See ilmselt aitab 11 ajavööndiga riigis segadusi vältida.


Fakte Venemaa raudtee ja Siberi ajaloost. Esimene Venemaa reisijatele mõeldud rongiliin avati 1837. aastal. See 24 kilomeetri pikkune liin ühendas Peterburi Pavlovskiga.1851. aastal avati Peterburi-Moskva rongiliin. Ühest linnast teise sõiduks kulus 21 tundi 45 minutit ehk umbes kolm korda rohkem kui praegu. Aastatel I860-1890 ehitati kõige rohkem raudteid Ameerika Ühendriikides, Venemaa oli sel ajal raudtee¬de ehitamise poolest maailmas teisel kohal. Aastal 1911 elas Siberis umbes üheksa miljonit ini¬mest, aastaks 1959 oli elanike arv tõusnud peaaegu 23 miljonini.Suure osa raudteedest ehitasid valmis sunnitöölised ehk need, keda Stalin oli nimetanud rahvavaenlaseks. Tänapäeval on Venemaa raudteeliinide kogupikkus 85 500 kilomeetrit. Sellega on Venemaa maailmas USA järel teisel kohal - seal on raudteede kogupikkus 228 464 kilomeetrit.


Kohalike reisijate lauad lookas heast ja paremast. Ühes maailma populaarsemas reisiraamatute sarjas «Lonely Planet» ilmunud «Trans Siberia» ingliskeelses reisijuhis nimetatakse rongisõitu läbi Siberi lõputuks piknikuks. Ja tuleb tunnistada, et see vastab tõele. Vaevalt on rong loksudes liikvele läinud, kui laudadele ilmuvad esimesed tomatid, soolakurgid, kanakintsud, pirukad, koogid ja palju muud head-paremat. Kuuma vett saab koridori lõpus paiknevast samovarist 24 tundi ööpäevas tasuta. Nii on tassike teed või kausike kiirnuudlitega pidev kaaslane väga paljudele. Samas ei saa alahinnata sihvkade osakaalu reisijate menüüs. Peab mainima, et mida lähemale jõuame Siberile, seda rohkem hakatakse krõbistama seedri semneid.

 

Seedri seemned-neutraalne, magus, kasutatakse kuiva köha, nahakuivuse ja kõhukinnisuse korral.  

 

Rongisõit kujunes siiski küllaltki talutavaks. Ei saanud arugi, kui olid juba neli korda oma tuttavasse koikusse magama roninud. Ülemisele narile saamiseks peab rakendama tegelikult päris palju alpinismis tuntud ronimisvõtteid, et tagada enda ja teiste ohutus. Samuti pead ülemise koiku valdajana andma vagunisaatjale allkirja selle kohta, et kui juhtud sealt alla prantsatama, olenemata sellest, kas oled õhtuni manustanud erinevaid märjukesi või mitte, allkirja, et ise oled süüdi. Loomulikult ei tehta sulle ennem mingisugust ohutustehnilist instruktaashi selle kohta, et kuidas seal seitsekümmend sentimeetrit laias ja meeter kaheksakümmend pikal lavatsi ohutult püsida. Katselendude ärahoidmiseks on rongidesse viimase aasta jooksul tekkinud nn ülemise nari ja lae vahele kinnitatav nailonrihmadest koosnev võrk, mis ideeliselt peaks sind takistama vabalangemisse sattumast. Kuigi peab mainima, et leidsime neile ka teatud teise rakenduse, millest siinkohal pikemalt peatuda ei sooviks.

 

Vaba langemine- on liikumine raskusjõu toimel õhutühjas ruumis (vaakumis). Kõik kehad langevad õhutühjas ruumis ühesuguse kiirendusega, mis ei sõltu ei raskusest ega kujust.
Vaba langemise kiirendus tähistatakse tähega g.
Raskuskiirenduse keskmine väärtus Maal on 9,8 m/s2. Raskuskiirendus väheneb kõrguse kasvades merepinnast ning oleneb laiuskraadist: ekvaatoril ~9,78 m/s2, poolustel~ 9 83 m/s2.
Õhus on langevate kehade kiirendus erinev, sest neil mõjuv õhutakistus on erinev.
Vaba langemise aeg ei sõltu sellest, kas keha võtab osa ka horisontaalliikumisest. Langemise aeg sõltub ainult keha asukoha kõrgusest maapinnalt.

 

Vabalangemise võimalus rongis. Sattuda endagi teadmata vabalangemisse, on rongis üsnagi suur. Kui peale Moskvat, u kakstuhat viissada kilomeetrit edasi on raudtee kvaliteet suhteliselt talutav, siis edasi muutub see suhteliselt küsitavaks. Vaatamata sellele, et magasin alumisel naril ja jalad sõidu suunas, tundus mulle, et kohe läheme ümber. Seda kinnitasid ka teised öised kaaskannatajad Eestist. Ei oska ette kujutadagi, mida pidid läbi elama ülemiste naride haldajad! Kui ei oleks kasutusel nn püünisvõrke, ei tea, mis juhtuda oleks võinud. Ilmselt läheks Virgin Galactic omanik Richard Branson pankrotti, kuna ei müüks ilmselt enam ühtegi piletit ( a 2 000 000 tk ) oma vabalangemise programmi, kuna 1600 kr on olukliselt väiksem summa sama tunde saavutamiseks. 

 

Hakkab juba looma. Viimase hommiku ärkamine rongis ei erinenud tavapärasest. Aknast välja vaadates olime juba jõudnud Baikali kallastele ning öösel olime märkamatult läbinud Irkutski. Raudtee kulgeb mõne aja kenasti Baikali kaldal ning vahepeal on tunne, nagu oleksid ise saladuslikult kadumaläinud Koltshaki kullarongi otsija. Vahepeal tungib Baikal lausa rongi- nii lähedal sõidame sellele maailma suurimale magevee reservuaarile.

 

Admiral Aleksandr Vassiljevitš Koltšak- (1874-1920)- tuntud kui üks valge liikumise peaorganisaatoreid Vene kodusõjas. Vene-Jaapani sõjas jaapanlaste kätte vangi langenud ja Esimeses maailmasõjas Balti mere laevastikus Riia lahe kaitset ning Musta mere laevastikku juhtinud admiral on tuntud ka kui tähtis Arktika uurija.
Aastatel 1918-20 kehtestas Koltšak Uuralites, Siberis ja Kaug-Idas sõjaväelise diktatuuri ning kuulutas ennast Vene riigi kõrgeimaks valitsejaks. See režiim likvideeriti punaarmee poolt ning admiral lasti maha.
Tema režiimi kullareservi ehk Koltšaki kulla kadumine on Venemaa jaoks siiani selgusetu ning käibel on mitmeid legende. Väidetavalt sõitis 1920. aastal kivivaringu tõttu rööbastelt maha ja kukkus Baikalisse ešelon, mis vedas admirali käsul bolševike eest pakku osa Vene Impeeriumi kullatagavarast. 

 

Ulan-Ude. Ulan-Ude (burjaadi keeles 'punane Üde') on Venemaa koosseisu kuuluva Burjaatia Vabariigi pealinn. Ulan-Ude asub Baikali järvest lõunas Selenge jõe ääres. Linna lõunaosa läbib Selengesse suubuv Üde jõgi.

 


Saabume pealinna õigeaegselt, ning rongist mahaminek võtab natukene aega. Meile neli päeva headeks saatjateks olnud Burjaaditar ning lihtsalt kena vene tüdruk olid ennast kenasti üles löönud ning valmistusid meiega hüvasti jätma. Tavaliselt oleme vagunisaatjad „Estonskaja valjuutaga“ e Vana Tallinnaga ennem rongisõidu algust juba ära määrinud, et saada parem kohtlemine reisi ajal, siis seekord tegime teisiti. Pakkusime neile Moskvas reisi alustades shokolaadi millega nad ka tegelikult rahule jäid. Vanakest ei hakkanud esialgu pakkuma, kuna ajalugu näitab, et sellest ei ole alati kasu ning hea määrdeaine võib lihtsalt kaduma minna. Samas peab märkima, et varud hakkasid ka juba märkimisväärselt kahanema ja juurde seda valuutat juba venemaal hankida ei ole võimalik. Moskvas on seda küll müügil, kuid üüratult kõrge hinnaga u 350 eeku poole liitri eest. See oleks sama võrdlus nagu näiteks, et kui Ühendriikidest tuleks Eestisse inimene, kes on harjunud ostma bensiini 3,5 dollarit galloni eest ja peaks siin ostma seda 17,75 kr liiter . Tegelikult olime Marekuga juba otsustanud neile meelehead teha sellisel juhul, kui nad on nõus meiega pildile jääma. Eelnevate päevade jooksul ei olnud meil seda kenadust ja ilu pildile jäädvustada õnnestunud. Kõik läks plaani järgi ning lõpupildile rongisõidust marsruudil Moskva-Ulan/Ude saime nad kenasti peale. Pildile sattus ka mingi rongi mehaanik, kellel nelja päeva jooksul ilmselt tekkis suuremat sorti armuromaan „lihtsalt kena venelannast“ vagunisaatjaga. Saime sellele jaole kuskil teise päeva õhtuks, mil oli märgata antud meeskodaniku intensiivne liikumine marsruudil vedur-meie vagun-vedur. Õhtutundidel meeskodaniku käigud sagenesid ning öö saabudes algasid koosistumised ja kaardimängud millest luure eesmärgil ka mina osa võtsin. Informatsioon oli meile negatiivne- ilmselt suhe. Muidu oli seltsimees mehaanik täitsa tore ja abivalmis inimene. Kiitsime suhte heaks. Pilt tehtud, poetasin burjaaditarile Vana Tallinna ja mõtlesime vahetada e-adresse, et neilegi pilt saata, kuid ilmnes tõsiasi, et neil ei olegi seda! Nemad selliste asjadega ei tegele ja üldse on see värk natuke võõras. Asi selge- kus sa rongis seda ühendust ja arvutit ikka võtad. Lahkusime siiski sõpradena, et siis rongijaamas jälle kokku saada ja Burjaaditari headusest ning abivalmidusest osa saada.

 


Kuidas venemaal rongipileteid osta e piletimüüja fantaasial ei ole piire. Valmistusime ostma rongipileteid suunal Ulan-Ude- Irkutsk, kust olime öösel läbi sõitnud ning mis asub u 250 km tagasi mööda Baikali kallast. Rongipiletite ost Venemaal ei ole lihtne tegevus ning nõuab teatud vilumust ning kogemusi. Selleks, et hankida pilet järgmisel päeval väljuvale rongile ning sellele pilet lunastada, pead valmis olema nii pingeliseks mälutööks, kui ka ootamiseks. Ennem, kui astud kassa juurde, milles enda arvates rongijaamas tähtsuselt teine inimene istub (esimene on ilma kahtlusteta kloorise lapiga ringi kihutav vanamutt, kes „samõi klavnõi on“), pead infotahvlilt meelde jätma rongi numbri, täpse väljumsijaama, sihtjaama, väljumisaja ja saabumisaja. Olles info talletnud, pane valmis passid sest ilma passita ei saa sa venemaal ilmselt kuhugi liikuda. Kui ettevalmistused tehtud, võid astuda kassaluugi ette ja esitada monoloogi oma soovidest. Seejärel esita passid ja jää ootama. Üheksa pileti vormistamiseks kulub umbes 20 minutit. Selle aja sisse jääb piletimüüja katkematu klõbistamine arvutit meenutava masinaga ning salapärane kadumine viieks minutiks taharuumidesse. Miks ta ära läks, selgub kohe. Nimelt, fantaasiaga need tädid seal küll ei koonerda. Hakates tagasi saama pileteid läbi luugi, selgus, et viis piletit on kallimad, kui viimased neli. Provva hakkas seletama, et kuna ööpäev sai just läbi pileteite müügi algusest on asjalood sellised, et esimesed piletid jõudis ta vormistada ennem ja ülejäänud pärast. Näiteks- rong väljub 12.00 ja pileteid hakkad vormistama 24 h ennem väljumist e 11.55, siis need piletid, mis jõutakse vormistada ennem 12.00-i on odavamad, kui need, mis vormistatakse peale 12.00-i. Noh olime selgitusega nõus ja lahkusime natukene pettunult ning kirudes seda idiootlikku süsteemi. Kui hiljem hakkasime uurima pileteid, selgus, et tegelikult oli vanamutt kassas teinud vea ning esimesed piletid trükkinud koos voodipesuga, mis tähendas kallimat hinda. Kui ta oli oma vea avastanud, kihutas kõrvalruumi teiste omasugustega asja arutama. Ilmselt seal tagaruumis tarkade klubis siis üheskoos otsustatigi lollidele turistidele eelnevalt kirjeldatud tsenaarium välja mõelda. Olen veendunud, et nad harjutasid ka, kuidas seda etendust meile anda. et see usutav tunduks. Tuli neil välja küll. 

Olles õnnelikult lõpetanud piletite ostmise rituaali ja saanud teada, et Ulan-Ude rongijaama kassad ongi tegelikult suure pealinna teatrikooli osakonnad, asutasime ennast jaamast välja, et asuda otsima pesemis ja ööbimispaika.

 
Ulan-Ude ja tema hotellid on nähtus omaette. Küsinud inimestelt, et kus oleks normaalse hinnaga võimalik ennast pesta ja natukene puhata e kus asub normaalsete hindadega hotell, saime vastakaid vastuseid. Kes pakkus hotelli nimega Euroopa, mis rongijaama ära paistis ning hindu uurides oli samas klassis, kui meie Olümpia, kes pakkus teadmatu nime ning asukohata hurtsikut. Tegelikult peab tõdema, et hotellide hinnad on Ulan-Udes päris soolased. Isegi Gostinnitsad annavad hindade poolest meie omadele ikka silmad ette. Ja kui loodate sealt leida mugavust või puhtust siis pole mõtet sinna linna oma jalga tõsta.

 
Teinud pool tundi lausvihmas telefoni teel uurimistööd leidsime, et hiinlastele mõeldud postijaama sarnane magamsikoht on meiel päris hea. Seda nii hinna kui ka asukoha poolest. Kotid selga ja astuma. Teel sinna  ajas meid muigama selliste automarkide olemasolu,millest keegi kuulnudki polnud ning millede välimus ning nimetused suu ammuli järele vaatama panid. Noh muidugi ka see, et kõik autod olid paremapoolse rooliga ning millegi pärast hiigelsuurte peeglitega.

 


Ega linnapilt eriti meid ei üllatanud. Ikka selline nagu üks endast lugupidav venemaa  linn seal on (ilma mag toonalsita) ning olematute tänavateta- noh natuke hullemad ku Tallinna omad. Saanud eluga riskides üle tee, tuli esimese suurema takistusena läbida 500 m tõusvat tänavat, mis oli kaetud mulla ja kividega ning mille läbimine pani mind mõtlema asjaolule, et kui siin juba selle kotiga raske on, mis siis edasi saab. Aga siis tuli mulle meelde, et ma olen viiruslikus haiguses ja sealt see nõrkus pärit ongi.

 
Hiinlastele mõeldus hotelli leidsime kiiresti üles. Astudes fuajeesse tervitas meid võlts euroremont ja iseenesest lahke turvamees. Kui soovisime ennast sisse registreerida, selgus, et neiu, kes seda teeks oli läinud lõunale ja tuleb umbes 30 minuti pärast. Noh pole hullu- võtame mõned õlled samas asuvast baarist! Hinnad täitsa ok, kuid oh häda- õlut ei saa kui süüa ei osta! Noh mis siis ikka, kui ei saa siis ei saa. Sama ruumis asus ka pood, kus lahkelt minu ja Karla küsimise peale mõned Baltika neljad ja kolmed anti, seda muidugi raha eest. Õlle hind oli 37 rbl ja maitse jube hea. Näksida midagi ei võtnud. Meie matemaatik ja arvestaja Marek tegi skeeme, et kuidas odavamalt ennas majutada. Mõeldi välja, et saab hakkama ja inimese peale kulub 250 eeku koiku eest. See ei sisaldanud pesemisvõimalust ja peldik oli ka koridori peal . Aga oli siiski- võtsime plikadele ühe kolmese toa, kus oli pesemisvõimalus ning sitamaja olemas. Olime kavalad ja pesime ennast seal ära. No see vannituba oli ikka jube! Siinkohal ei oska võrdlust isegi sisse tuua. Seriaalis ENSV näidatud peldik ja pesuruum olid ikka ilusad võrreldes selle jubedusega. Aga meie oleme ju tugevad ja vähenõudlikud. Primaarne on pesemine ja sekundaarne on peldik. Pealegi saab asju ajada ka öösel keset linna põõsaste vahel millist võimalust me öösel kõrtsust tulles kasutamata ei jätnud.


Milline näeb välja Hiinlastele magala. Kuna Venemaa on selles regioonis juba üle ujutatud väikestest vastikutest maailma revolutsiooni hauduvatest kollastest pilusilmadest, siis on nende kapitalismi eitavate aga väikeste laste näpuosavust ärakasutavate marati dressipükse kandvaid ning tegelikult siiski haisvaid väikeseid värdjaid vaja ka kuskil majutada. Selleks on Ulan-Udesse tehtud neikle oma gostinnitsa. See maailmamajanuslikult tähtis hoone asub peatänaval- imeni Lenina-  ja sinna on võimalik sõita trolliga nr 3. Peatuse tunned ära sellest, et kõik maha lähevad. Sisenedes hotelli tunned eriliselt võltsi euro remondi haisu ning vastikut hiina võltstoitude haisu, mis ei meenuta millegagi õiget hiina toitu. Kuigi peab siinkohal lisama, et ega Hiinas ka need tegelikult suuremat kiitu väärt ei ole. Alates fuajeest, treppipidi üles minnes saad aru, kuhu sa sattunud oled. Lasnamäe trepikojad annavad võrdluse välja küll e lasnamäe trepikoda on Oilümps ja sealne gostinnitsa on Edgari perse. Kuigi peab mainima, et ega ma ta perset pole näinud, kuid Patrakova sõnade järgi miskit sellist seal vist on. Igal korrusel istub vanamutt, kes on samõi klavnõi ning kes isegi suurema kisa peale, et sitamajas paberit pole, ennas ei liiguta. Koridorides kaib remont ja pilusilmsed mehed sibivad redelitega ringi. Noh ise oleks ju küll niisama ilma redelita ukse lukku vahetanud. Selles hotellis oli võimalik võtta ka tunni, paaritunni kui ka poolepäeva tubasid. Milleks sellised ajalimiidid? Noh tund hinlasele küll puhkuseks, et siis endast 5x suuremate kottidega edasi kihutada. Toad on jubedamad, kui Väike- Maarja kutsekeskkooli omad. Tubades on kopitanud hais ja kaks voodit. Veel on kapp, kuhu mahub veel viis väikest hiinlast. Kaks vedruvoodit, kraanikauss- mis on 50 cm kõrge, karafiin viina jaoks ja kaks 200 ml klaasi. Eks me neid atribuute ka kasutasime.

 
Kohalikud kõrtsud ja linn ise. Kaisime järgemööda pesemas plikade toas ning olime varsti valmis minema tutvuma kohalike vaatamisväärsustega......

Jätkub...
 

 





 

Ekspeditsioonid

Otsi