-

Maidla Le Mans 2013
 

Helises telefon, vastu võttes oli kuulda suuri võidulubadusi ja meenutusi GAZ 52-ga vilja vedamisest. Mehed Ida-Virumaalt olid hakanud suursõidu eelõhtul võrri mootoreid kokku laduma nagu Kalashnikove, ilmselt oli endalegi midagi põhjaks alla laotud! Kui kümne minuti jooksul kõne põhjuseni jõuti, selgus et soov on suur osalema tulla, aga veel registreerimata. Kohe-kohe oli kätte jõudmas 26. juuli varahommik, viimaseminuti mehed, aga selle eest konkreetsed.

Võistlusnumbri 88 all sõitnud loominguline kollektiiv varjunimega „Pedal Power of Riga“ ei tundnud sõidu ajal tõrgete torkivat valu. Torkivat valu tundis ainult siinkõneleja, kui esimesel võstlustunnile lendas herilane Salvo kiivri laia rihma vahele, mis on tehtud tundmatu looma nahast ja hirmasti nõelama hakkas. Kiiver mis suudab kaitsa „otsetabamuse“ eest, ei suutnud sel korral eemal hoida üht herilast. Ei lasknud see torkimine üle 200 meetri sõita, kui tuli seisma jääda ja lähedust otsiv sõber rihma vahelt minema juhatada. Kuigi kaks eelmist võistlust oli kulgenud Stalingradi tähe alla, siis seekord võeti siht otse Moskvale. Seda mida ei suutnud Kolmas Riik 70 aastat tagasi teha, ei suutnud seekord meiegi, isegi oma vaimusilmas mitte, kuigi Kremli kuplid juba paistsid... Ainukese sõitmist puudutava tõrke võttis enda kanda võistkonna filmimeister, kes graatsilise liigutusega võrrile hüpates tagatule sama graatsiliselt sellelt eraldas, ise aru saamatagi ja kohe rajale põrutades! Paari ringiga andsid kaasvõistlejad märku, et tulega pole kõik korras, tegelikult see lausa puudus! Niimoodi kulus ainuke veerandtund uue tule paigaldamiseks käsikaudu minimaalses valguses. Kätte oli jõudnud kesköö.
 

Võistkond number 79, kellega remondialas telki ja muljeid jagasime oli vägagi rahvusvaheline. Suure tõenäosusega oli selles võistkonnas kõige kaugemalt võistlema saabunud võrrimees. Otse Burjaatia Vabariigist Baikali järve kaldalt! Kuna Baikali vesi on kogu suveperioodil küllaltki karastav, siis saabudes oli vaja kõigepealt kolm päeva aklimatiseeruda, et olla jälle valmis põhjamaises kliimas tegutsemiseks ja soojas jõevees enese loputamiseks. Võrr oli sellel meeskonnal äkiline, nii äkiline et magneeto kiilu murdis väntvõlli otsast ära. Õnneks oli kambas mees, kes Siberis traktori tagasilla metsas põlve peal ära on vahetanud, tal piisas ainult „vaadata“ ja oligi magneeto jälle paigas. Õpinud mehed, suured kogemused! Võistkonna teine mees oli rahvusvaheliste suhete edendaja Soome Vabariigis, tänu talle jõudsid võistlustulle Soome rahvuskoondise esindajad. Ei jäänud temagi käed tööriistadest puutumata ja õliseks tegemata, tegevust jätkus selles meeskonnas kõigile. Kõigele lisaks vajas kett teisel võistluspäeval pidevalt pingutamist, oli kuulda Hiina rahvavabariigi kohta arvamusavaldusi, kuid lõpuks selgus et mitte kett polnud lõtv, vaid raam, kahest kohast... Ainuke võrr, mis kogu hooaja sõitis ilma süütekaaneta „vabas õhus“. Võistkonna pealiku, Allani juurde jõuame hiljem...
 

Mulgid Mõisakülast olid oma võrri kaunistanud numbriga 16. Põhikangelaseks ja meeskonna pealikuks oli 110 kilone mehemürakas Ilmar, kui ta võrriga rajal olles hoo kätte sai, siis niipea teda maha ei kutsutud, kasutas kõikide oma kilode kineetilise energiaressursi maksimaalselt ära. Ei hakkanud kaasvõistlejad tema hoogu pidurdama, kui see rong oli juba liikuma saadud! Ei saanud see rong aga koguaeg stabiilses tempos eesmärgi poole kihutada... Teise võistluspäeva hommikul oli kadunud säde, seda küll ainult võrril, meeste silmis oli säde ja sära säilitanud kindla koha ja õige momendi. Nagu ikka tekib alguses kontakt, siis säde ja suure hõrdumise tulemusena võib soojagi saada, lõpuks saabub energia vabanemine. Ja nüüd jätame kõik oma rikutusest tingitud mõted kõrvale, sest võrri puhul oli tegemist täiesti tavalise hõõrdumisega, ei mingeid tundeid, ei mingit erootikat, puhas füüsika! Hõõrujaks oli süütepooli ja süütesüsteemi ühendav juhe, mille tulemusena leidiski pluss massi ja kõik läks sassi! Kulus aega mis kulus, ja pärast kogu süütesüsteemi vahetamist saadi võrr jälle liikuma, alles kodus märgati hõõrdunud juhet, pisiasja mis põhjustas mitmetunnise seisaku. Kes siis suure võistluse ajal paagi alla peidetud juhet kontrollida jõuab, kiire ju... Enamuse sõidu ajast andis tunda kahtlane heli tagaratta koonustest, probleemi raskuskeskmeks oli sõitjate keskmine kaal ja kiirus. Pidas vastu lõpuni!
 


 

Mehed mustas, niimoodi võib kirjeldada mehi võistkonnast number 26. Mustad ülikonnad ja alati korralik välimus, vähemalt niipalju korralik, kui võistlusmoment parasjagu lubas. Üks mees oli riides viisakamalt kui riigikogu liige, teda tuntakse Võrrimees Veiko nime all, ühtlasi meeskonna eestkõneleja. Põhiprobleem oli sidemega, ei, mitte sidemega mehe ja masina vahel, vaid sidemega mootori ja ratta vahel. Kett kippus pidevalt purunema ja sellest sai meeste leivanumber kogu sõidu vältel. Lisaks vajas sättimist kontaktivahe, samas kui sõidumeeste süüde oli tugevalt paika pandud juba enne sõitu ja tiksumine käis väga ühtlases rütmis. Peale kõige selle andis märku raami vanadus ja materjali kvaliteet, teise päeva pärastlõunal, kiire keevitamise voor elavas järjekorras ja probleem oligi kõrvaldatud. Pärast võistluse lõppu otsustas kogu võistkonna isikkooseis üheskoos ennast jõkke jahutama minna, täies turvavarustuses! Ainult võrr jäi kuivale... Pärast sai märjad ülikonnad korralikult kilekotti pakkitud, kott kinni seotud ja see uuesti avada kahe kuu möödudes koos üllatusega, jäägu see igaühe enda fantaseerida mis sealt välja tuli...
 

Soome Vabariigi rahvukoondise esindajad – Pappa Tunturi, pealikuks Petri Pantsu. Ainus kahekäiguline mopeed võistlusel ja üks kahest vabaklassis sõitjast. Algas nende meeste seiklus juba reede hommikul, kui Maidlasse jõudes avanes nende eest pilt – tühjus, mitte midagi ei toimu. Kiire kõne korraldajale ja selgus et mehed oli vales Maidlas, selles mis asub Harjumaal... Kiired suunajuhised ja kurss võeti Kiviõli peale. Kohale nad jõudsid nagu kaks kindlat raudnaela! Edasi meeste endi kirjeldus: „Tegime 629 ringi, ehk sama palju kilomeetreid. Meid oli 56 võistkonda ja saavutasime 26. koha. Olime hea kahemehe tiim Pappa Tunturiga. Vahetasime üksteist ühe tunni tagant, eestlased tegid sarnaselt. Tehnika vedas alt, varavas läks. Varvas jäi Riga jalaraua vahele, teine sõitja kukkus, mina jätkasin sõitu kukumata.Teine sõitja kukkus koheselt, see on tema palk!“ Paistab et nõukogude tehnikaga võidu ajades jäi alla siiski soomlase varvas, üsna selgelt. Otsis hädas mees arsti, kes ta varbast üleliigse vere välja laseks. Paistab et lõpuks sai siiski kõik korda, sest mehed on endiselt entusiasmi ja energiat täis. On lubanud kohe osalema tulla, kui järgmine selline asi toimuma saab.
 

Meeskond number 66, selle loomise peasüüdlane on Aleksander, kes osales võistlusel esimest korda, ja ei pidanud nii tähtsa sündmuse puhul paljuks kapist täiesti uus ülikond välja otsida. Tehnilise poolega toetas neid Kiviõli Mototall. Peale selle toetas Kiviõli Mototall autasustamist väikste nahast kotikestega! Juhtus neil meestel nii mõndagi, 24 tundi on piisavalt pikk aega, et kogu võrr mutrivõtme ja keevitusega üle käia. Meenub ajateenistuse ajast ühe kaasvõitleja ütlus: „Kui kellelgi läheb midagi sit..ti, siis olen see mina!“ Olgu ta siinkohal tervitatud, kui ennast ära tunneb. Paistab et sellel võistkonnal läks sama moodi: „Mis läks katki?
Porilaua kinnitus murdus ja laud ise kodarates, crash..amort katki, amordi kinnitus vajas keevitust,ei ole pidureid, ei ole sidurit,ühes kurvis otsustas bensu paak et ta ei ole vajalik.., raam vajas keevitust 7 kohas, leekar katki, esi laagreid ei ole vaja.. tagumine ham.ratas kõver, mootor kuumeneb üle..,karbuss ajab igalt poolt benssu välja..,kahvel kõver.. ja 100-da jama veel.. Sellel piral on hing.. peale finiśit enam käima ei läinud...” Peale kõige selle, oli see ainuke võrr, mis füüsiliselt kaheks sõideti. Imemehed muidugi keevatasid selle jälle kokku ja sõit jätkus. Ja nõnda nägi välja nende aparaat peale 24h kihutamist mööda põlde, kändusid, kive, hüppeid, kukkumisi, erinevaid piruette jne... läbitud ~630 km.
 


 

Võistkond Maantemuhuga oli välja astunud filmist „Siin me oleme“. Ja nagu ruskias silmaauku olin samade meestega nädal aega enne Le Mans-i Saaremaal ja Hiiumaal. Esinduslik esindus Tallinnast, dress oli samast ajast kui auto ja magamisase meenutas sõjaväe välilaatsareti. Võistkonna nimeks „Tasasõudjad“, numbrilist määratlust polegi vaja välja tuua, sest niikuinii kõik märkasid neid. Mehed teadsid, mis mehed tegid, asi oli läbimõeldud viimase detailini, isegi naabervõistkonnast oli mees mobiliseeritud grilli taha! Ressursi nad rajale raiskama ei tulnud, tunnis tehti 4-5 ringi ja saavutasid lugupidamist vääriva esimese koha, 111 ringiga tagantpoolt vaadates... Et kogemata viimast kohta kellegile ära ei kihutaks ja plaanitud 111 ringi täis saaks, siis pidas teine poloot rajaääres "telemeetriat". Võrri nad raiskama ei tulnud, aga Zaporožets-iga sõitsid kiiresti, nad sõitsid 70-ga!
 


 

Nautlejad, mehed kes naudivad olemist nii vees kui kuival maal. Selle ööpäeva veetsid nad kaherattalisega tasakaalu hoides kilomeetrisel ringil. Ööpäev tundus neile lühike, magamiseks eriti aega ei jäänud, õnneks puudus vajadus säärekat remontida, nii et keskenduda sai täielikult nautlemisele. Ja seda nad oskavad, pole vahet, kas hoida käes gaasirulli või sikutit Peipsi jääl! Pimedas sai julgelt sõita, valgustust oli täpselt nii palju, et näha kus asub sõitja, rajale seda ei jätkunud. Sõit käis teiste tulede valgusele lootes. Kuna pimedas midagi näha ei olnud, võeti riske isegi teistest mööduda, mis kohati ka õnnestus. Öösel vahetust tegema tulnud mees pani võrri hargile seisma ja astus WC-sse, tagasi tulles ei olnud meeskonnast keegi veel ärganud ja äsja saabunud sõidumees läks veel tunniks rajale… Võistlusmasin oli kütusesäästlik, meestel kulus seevastu 2 liitrit õllet tunnis, masinal nii palju ei läinudki! Ainukeseks probleemiks kogu sõidu kestel oli pidurid. Pidurid, mis kõigi arvates toimisid, lõpetasid töö tegelikult juba esimesel ringil, aga heeblit tõmmati hoolega... Selline pisiasi ei takistanud nautlejatel jõuda Leedu-Poola piirile 24 tunni jooksul, erinevalt ülejäänutest, kes Moskvat võtma läksid! Kõige selle suure sõidu lõpuks viidi tagasi laenuks saadud võrr, mis 5 aastat tagasi esimeses stardis uhkelt rivis oli. Ja moto on neil kindel: „Tähtis pole teie võit, vaid meie osavõtt.“
 

Premium 7 meeskond sõitis loomulkult numbri “seitse” all. Tugevat meeskonna esindust näitas Mihkel Tiivas, mees kellega alates esimesest võistlusest oleme sõbralikult rada ja kaherattalistest tulevat meeldivat emotsiooni jaganud. Kui esimesel võistlusel väänasid nad väimehega võrrisilindri ümber tuulekogujat ja otsisid sadulale pehmendavat materjali, siis nüüd on iga mees omale ise võrri hankinud ja seda korras hoidnud. Ettevalmistus on neil aastatega tugev saanud. 24 tunni jooksul nad sõitsid ja sõitsid, ja sõitsid, kuni võistluse lõppu tähitava lipuni. Seda kõike tehniliste probleemideta.
 



Võistlusmasin number 21 – piloodiks Aimar Parm, mees kes ei uskunud et tema unelm teoks saab. Aga sai, see sama napakas idee, mis neli aastat tagasi sai lauale löödud! Võistkond koosnes neljast mehest, neist vanim Angelo on pärit Hollandist. Mees kelle jaoks ongi lenks täpselt sellises seades nagu seda kõik huvilised näha võisid, seade nimi on „Lendav hollandlane“. Sama kirja kandis ka mehe kiiver. Sõita sai ta kahjuks ainult pool tundi, kui vigastuse tõttu tuli traumapunkti pöörduda ja ülejäänud võistlus raja kõrval veeta. Öösel algasid võrril probleemid gaasiga, asja võimendas valgustuseks paigaldatud esituli, mille leidmiseks tuli seda tulega taga otsida. Sõit käis mälu järgi ja teiste tulede valguses. Hommikuks oli võistlushobune väsinud, jõud kadunud nii meestel kui masinal. Pärast silindri eemaldamist selgus et üks kolvirõngas on kadunud ja teine katki. Need asendatud jätkus hobusel jälle jõudu kaheks viimaseks tunniks nagu meestel entusiasmigi. Õnnetunne oli kirjeldamatu, kui finišijoon ületatud.
 


Päevajuhi tööpäev oli kõikehaarav. Õigem oleks tema kohta kõlama panna tiitel „ööpäevajuht.“ Sellel mehel aega magada ei olnud, pidevalt vajas olukord kommenteerimist. Rajal olijad said nimepidi selgeks ja jätkus juttu ka muudeks teemadeks. Käis vaatas remondialal ringi ja jutt aina jooksus. Jooksis nii vägevalt et helisüsteem ähvardas mahapõleda. Lahendus leiti ööpimeduses ja jätkus kestvuskommenteerimine. Hommikuks mees väsimust üles ei näidanud, isegi pärast võistluse lõppu oli tippvormis. Vormi jätkus kohapeal veel järgmise hommikuni, kui võistluse peakorraldaja Allaniga veel liitrike kangemat sisse keerati ja maailma asju arutati... Järgmisel päeval olla teda oodanud juba järgmise võistluse juhtimine sõnas, selle kohta aga ajalugu vaikib...
 

Võistluse lõpus toimund auhinna tseremoonial said võitjad kaela tammepärjad, nagu tsempiondel kombeks. Pärjad valmistas Maidla valla mees härra Andres Lipp, seda loomulikult käsitoona, nagu vanakooli meestel kombeks. Ja nii on see juba sajandeid toiminud. Üleandmise hetkel oli härrasmees kohal, vaatas oma kätetööd silmad suures õnnest märjad. Tõeline Mees, suure tähega! Korraldusosakond tänab suure kummardusega!

Remondialal ringi vaadates jäi silma üks väsinud võrrimees, kaaslased olid mehe korralikult kleeplindiga tooli külge kleepinud ja niimoodi ta magas. Magas ta sellepärast, et oli joovastavast joogist läbi imbunud ja kaaslased hoidsid meest iga hinna eest eemal võrrist. Tahtis teine kangesti rajale minna... Ja seda juba esimesel varaõhtul!

Saabus esimese võistluspäeva õhtul kohale meesterahvas, jube mudane ja määrdunud. Hakkas hoogsalt rääkima kuidas teda oli just tahetud kõrvalasuvasse jõkke uputada, olla surutud kolme meetri sügavusele. Kes ja miks see ei selgunud. Kasutas siis mees sõjaväes õpitud sissivõteteid, keeras Sprite-i pudeli korgi lahti ja vabanendud gaasid tõstsid ta veepinnale tagasi. Nii ta ise väitis, surmkindlalt! Mina seda kinnitada ei saa, sest koos ei õnnestunud temaga jõepõhjas viibida. Kadus mees mõneks ajaks silmapiirilt, aga jõudis sama kiiresti jälle nägemisulatusse, seekord plakatiga. Poliitilise plakatiga hakkas lehvitama lava ees. Õnneks juhtus tema kõrvale sel hetkel Nautlejate võistkonna kõige karvasem liige. Ütles talle, mis sellest asjast arvab ja pärast sõnadelendu langes mehe plakat nagu lehed sügisel puudelt. Hiilis ise ka vaikselt minema. Nägime seda tegelast veelkord peale autasustamise lõppu istumas võistlusalal, nii nagu ta oli loodud, ainult pikk mantel paljastas tagamaid... Publikuks olid kiirabi ja politsei töötajad, selgus et mees on paberitega, Paldiski maanteel asuva ravila paberitega! Maidla Le Mans tõmbas ligi ka igasuguseid, tõesti igasuguseid!

Lisaks fakte:
 

# Kõige kiirem mootori vahetus: Tenno Alamaa, võistkond nr. 9. 26 minutiga mootor maha, osadeks laiali, uuesti kokku ja sõitma!


# Vastukaaluks saadi maha väntvõlli laagri vahetusega, mis võttis aega 6 tundi. Sihikindlad võrrimehed!


# Esimene pealtvaataja saabus kell 4,03 hommikul!

 

Selline oligi Maidla Le Mans 2013!


Lõpetuseks foto võistluse viimaselt ringilt, kaks võrri ja üks töötav mootor:
 


 

Vedas kõigil, mõnel viltu, aga vedamine seegi!

Writen by Martti Lett from Sõrvemaa 2013,
Nautleja.com


 

Otsi