KARLA JA TAIVU OTEPÄÄL KALAL

 

Siinkohal räägiksin loo enda ja karla otepääl kalalkäigu kohta e krt jube jama. Algas asi sellega, et sõites otepääle olime sunnitud tartust ostma neid va sääsevastseid või miskit sellist. need kätte saanud panime need aknaklaasi soojenduse peale, mis tekitas selle, et massist oli saanud kohale jõudes veel hullem mass, kui ostes. Kõht tühi- väike eramaja kuuris 4 kohta.võtsime hakklihakastme kartuliga ning liitri kõrvale, et mis järgi jääb tuleb jääle kaasa.loll lootus.peale prae söömist liiter läbi ning uus sõber ka lauas kes lubas meile kõik augud puurida. võtsime siis vennikese kaasa koos uue liitriga. puuri olin laenanud tollase äia käest.jääl olles puuriski härra augud, toppis asjandused konksude otsa ning liigutas kõigi oma nelja käega sikuteid.seal on üks saar ka mida ähmaselt mäletan läbi selle, et sealt pissilt tulles ei leidnud me enam omi auke ega sõpra.suure otsimise peale leidsime ennast hoopis pealava tagant ans apelsiniga teed koos miski vedelikuga joomas. ilmselt läks ka peavõit prügikasti kuna üks härra tuli lavale- kus viibisin ka mina koos apelsiniga ning näitas kala millel mingi kollane rõngas uime küljes- teatasin, et see pole midagi ning kalagi on alamõõduline. võtsin kala enda valdusesse.kuhu see hiljem kadus ei mäleta. kontserdi lõppedes olid juba inimesed jäält lahkunud ning meiegi karlaga asutasime ennast minekule. päike- suur ja punane taevas! karla siis küsis, et kas sa taivu tead kas see tõuseb või loojub?jäin vastuse võlgu. muidugi olime puuri ja kõik muu jääle unustanud ning kaduma need jäidki. vot selline lugu siis selle kalastamisega raha eest.rohkem pole mina kalale läinud ning olen piirdunud- nagu ka sellel korral- poest ämbritäie kilu ostmisega. jah- peab tõdema, et kilu ostsime koos ämbriga endasuguste käest ja mida üks koer r-allikul siiani meenutab kui ühte üksluisemat õhtusöök oma elus.

MTÜ Nautleja Kalamatkad

Otsi